Insuliiniresistentsus on seisund, kus keha rakud ei reageeri normaalselt hormoon insuliinile. Insuliin on vajalik selleks, et glükoos (suhkur) liiguks verest rakkudesse, kus seda kasutatakse energiaks. Kui rakud on insuliini suhtes resistentsed, ei suuda insuliin glükoosi tõhusalt rakkudesse viia, mistõttu glükoosi tase veres tõuseb.
Siin on lihtne selgitus:
- Insuliin ja glükoos: Kui sööme, tõuseb veresuhkru tase. Pankreas toodab insuliini, mis aitab glükoosil siseneda rakkudesse, et need saaksid seda energiaks kasutada.
- Resistentsus: Insuliiniresistentsuse korral rakud ei reageeri insuliinile nii hästi kui peaks. Kujuta ette, et insuliin on võti ja rakk on uks. Terve inimese puhul avab insuliin (võti) raku (ukse) kergesti, et glükoos saaks sisse minna. Insuliiniresistentsuse korral on uksel (rakul) aga rooste ja võti (insuliin) ei suuda seda hästi avada.
- Tagajärjed: Kuna glükoos ei pääse rakkudesse, jääb see verre ja veresuhkru tase tõuseb. Keha proovib sellele vastata, tootes veelgi rohkem insuliini, mis võib aja jooksul pankreast kurnata ja viia II tüüpi diabeedi tekkeni.
Insuliiniresistentsus võib areneda mitmete faktorite mõjul, nagu ülekaal, vähene füüsiline aktiivsus ja geneetilised eelsoodumused. Tervislik toitumine, regulaarne liikumine ja kehakaalu hoidmine normi piires võivad aidata insuliiniresistentsust ennetada või vähendada.